Belgia vahvlid said tuntuks 1964. aastal peetud New Yorgi maailmanäitusel, kus Belgiast pärit Maurice Vermersch neid rahvale pakkus. Maurice tahtis algupäraselt neid vahvleid nimetada Brüsseli vahvliteks, kuid kuna riigi enda nimi oli rohkem tuntud kui selle pealinn, siis nimetas ta vahvlid hoopis enda päritolumaa järgi. Belgia vahvlitainas on kergitatud kas söögisooda või pärmiga ning klassikalistest vahvlitest eristab neid veel see, et vahvlid küpsetatakse sügavama mustriga vahvliraudade vahel.
Vahvleid võib serveerida hommikusöögiks
või miks ka mitte magustoiduks, lisades juurde vahukoort, šokolaadikreemi,
värskeid marju ja muid lisandeid. Antud retsepti, mida ma jagan, leidsin
Nami-nami kodulehelt, mida veidi kohandasin. Tainas on konsistentsilt üsna
paks, kuid selle laiali ajamisega ei pea palju vaeva nägema, kuna vahvlirauad
pressivad taina ise ühtlaselt laiali. Küpsetamiseks sobib kasutada nii
kandilisi, südame-kujulisi kui ka ümmargust, sügava mustriga, vahvliraudu.
Vaja läheb:
180 g nisujahu
10 g suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
näpuotsaga soola
35 g sulatatud võid
200 ml keefiri
1 muna
võid raudade määrimiseks
Sega suures kausis omavahel kokku
kuivained (jahu, suhkur, küpsetuspulber, söögisooda ning sool). Sulata
kastrulis või, lase veidi jahtuda. Samal ajal kui või jahtub sega väiksemas
kausis kokku keefiri ja lahtiklopitud muna, lisa veidi jahtunud või. Sega
märjad koostisosad kuivade juurde, sega tainas korralikult läbi ning jäta
veidikeseks kerkima.
Pane vahvlirauad taha, lase neil
korralikult kuumaks minna. Enne iga vahvli küpsetamist tee rauad võiga kokku.
Kui kasutad südamekujulisi vahvliraudu, siis paneb raudade vahele umbes 2 spl
(kuhjaga) tainast, aja veidi laiali (tainas on üsna paks seega laiali ajamine
on üsna raske) ning vajuta rauad kokku – tainas läheb ise ühtlasemaks. Küpseta
vahvlid mõnusalt kuldseks, serveerida saab kõigega, mis maitselt meeldib.
Retsept pärit nami-nami kodulehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar